No Pipi-sai-uued-sukad lugu!

Vahel võib midagi väga imelist ja puhast teise nurga alt tõeliselt
vastik olla.. need ongi need kõige kriipivamad momendid..
elus.. ja keerulisemad. Küüntega-piki-peeglit
momendid. Fui! Tean, õppetund on sees,
aga nii vastikus punktis. No on elu
ma ütleks jälle. Nii puhas ja ilus..
teise nurga alt aga vastik!
Vastik! Oh,
elu!

Üksinda dialoogis indeed!

Meelendatud!

No on elu!

Tõesti. Kust me saame küsimustele vastuseid? Kust me saame kinnitust? Ma tean, vastus peaks ju loogiline olema. Aga kui sellest sinu kõige loogilisemast kohast ei tule ka midagi? Millised erinevad segadused ajavad pea krussi. Üks ühel, teine teisel ajal. Kui ootad vastust ja vastus ei tule.. on see siis EI? Olen jälle oma värvilises lõngakera kuhjas pööraste pehmete keskel.. värvid teevad ülimalt õnnelikuks, segadus peaaegu, et nullib kõik.

Inimesi on palju. Kuidas küll kaks üksteist üheaegselt kõigeks peavad?

No, on elu..

Unenäod

Intuitsioon. Ester ütles täna proovis, et intuitsioon on nagu Jumala tahe sinu sees. Minu jaoks seondub intuitsioon ka unenägudega. Olen alati mõlemast lugu pidanud.
Unenäod on minu elus väga tähtsal kohal. Inimesed vaatavad mind alati pool kohkunute nägudega kui seda mainin. Ju mõtlevad, et mis mõtet on pool elu maha magada vms. Minu jaoks toimub elu ka magades. Samamoodi nagu film võib olla täis uskumatut põnevust, ilus, selgust, segadust ja hirmu. Raskel ajal saan unenägudest jõudu ja positiivsust. Oleneb ka muidugi. Vahel ma näen ka ette asju. Nüüd näen ainult enda asju (egoist), varem nägin pisut ka teisi. Surma. Kunagi nägin seda. Teadsin täpselt iga kord kui teatud und nägin, et varsti tuleb teade, et keegi sugulastest või keegi on läinud. Tavaliselt sel samal ööl kui und nägin. Võibolla see siis ei olnudki ette nägemine.. Algul ma muidugi ei uskunud seda. Aga kui sama loogika toimis juba neljandat ja viiendat korda siis... Mul on hea meel, et ma enam seda ei näe.
Mulle meeldivad metafoorid. Neid näen ka palju unes.
Olete te kunagi näinud und, kus teate, et näete und? Nägin paar aastat tagasi tohutult ilusat und. Seda ilu on raske sõnadesse panna. Tunne oli parim, mis kunagi mind vallanud. Seisin suures kirikus, kus seisid koos minuga mitukümend sammast ja silmasin kümneid aknaid. Ruum oli täis päikesevalgust, selle kõige ilusamas tähenduses ja mind valdasid suurepärased emotsioonid. Tundsin vabadust, lootust, tohutu rahulolu, sära, kaitset ja valgust. See oli võimas. Teadsin, et näen und. Lubasin endale, et jätan selle une pildi endale alatiseks meelde. Nüüdseks on see küll alles, aga tuhmunud.
Tänasest panen voodi kõrvale märkmiku pliiatsiga. Tavaliselt just enne kui üles ärkan, kuulen unes sellist lauset, mis sel hetkel tundub väga loogiline ja filosoofiline. Kui olen vaikselt unest toibumas ja lause veel peas tiirleb saan tavaliselt kõvasti naerda (nii palju kui pool unisena üldse naerda on võimalik), tõeliselt naeruväärsed laused.
Mina ja uni oleme koos juba sellest ajast kui olin nii pisike, et rääkisin, aga ei mäleta. Ema räägib vahel uskumatuid lugusid minu "tite" unenägudest.
Maailm on tõeliselt ilus meie ümber. Ja sees!

Reaalsuse piir..

No ole päris! Ole päris! Reaalne, seesama. Nii palju ilusat on veel kogeda. Lase sel olla intuitsioon.
Mis see on Sa küsid? Üks pinges ja auklik huvi. Liiga pingul, väga mahukad augud.
Kui ma viskan lõngakera Sinu poole ja Sa ei püüa.. katkeb ju pehmemgi side. Äkki peaksin köie viskama? Ei! Köis on liiga lämmatav, jätab tahtele vähe. Tuleb ehk istuda lõngakirstu kõrvale.. intuitsiooni jälgedes loopida. Kera on nii pehmeke. Jõuab ikka kohale? Salaja kleepisin lõngasaba Sinu seljale...

Vahel on raske..aru saada inimestest. Ja nii raske on uskuda kui teisiti nad sinust mõtlevad. Vahel..

Argus!

Sa elad ühe korra! Tee oma mõtted teoks! Tutvu inimesega, kellest oled alati tahtnud rohkem teada saada! Sellised mõtted siis täna. Ja arva ära miks ma need välja ütlen!! Ma olen ise liiga arg, et nenede järgi käituda.

Miks inimesed kardavad suhelda? Miks mina kardan suhelda? Elu ei ole ju nii keeruline. Me ise teeme selle raskeks.

Olen ise päris nooruke selles alal, aga usun, et kõik peaksid mõnda aega välismaal viibima. See viib teiste mõtete ja teise reaalsuse keskele.

Kas teil on ka vahel nii, et üle huulte lipsab midagi uskumatult tobedat just selle inimesega rääkides, kellele tahaks head muljet jätta? Tobedus! Ja pärast oled enda peale pahane, et pidin ma üldse rääkima minema.. Närvid võtavad üle.

Huvitavad perioodid on elus - õppimise aeg, otsimise aeg, jooksmise ja puhkamise aeg jne. Minul on praegu mõtlemise aeg põimitud õppimise ja otsimisega. Sellel ajal on pea eriliselt pilvedes ja emotsioonid kasvavad tihti üle pea. Ootan huviga mis sellest kõigest välja tuleb.

Muide, mida teie teete kui tuleb suur otsus vastu võtta, aga vastust ei paista kusagilt ja vihjeid ka ei anta? Minu taktika siiamaani on olnud ootamine (ja mu hea sõber Mõtlemine muidugi). Nii ma ootan juba vähemalt pool aastat. Tahan juba vastust!

Kas teate seda, kui keegi ütleb: "Sa mõtled liiga palju". Mulle on seda väga palju öeldud. Mõni hetk lihtsalt tunned, et igal liigutusel on sügavam tähendus. Ongi ju!?!

On seal kedagi, kes minuga kaasa mõtleb?

Kurbus on hajutatud, rõõm võimendatud!

Kas elu alles algab või juba käib?

Avastasin paar päeva tagasi, et olen Pipi. Olen paljude "huvidega" tegelenud, aga ma ei ole milleski "väga hea". See on üks mu pisikestest eesmärkidest - leida midagi, mis mind kõige rohkem huvitab ja areneda, et olla väga hea.
Sõda ja Rahu. Teadmatus ja Teadmine.